Ühes peres kasvas kaunis tütarlaps; sirgus nagu osi salus, oli lahke ja virk ja vaga, nii et ümberkaudu kedagi temataolist ei olnud. Isa ja ema hoidsid tütrekest kui silmatera ja armastasid teda üliväga. Seal tuli aga surm ja viis lahke eidekese ära, enne kui tütar neiu-ealiseks sai. Isa ja tütreke leinasid kaua kadunud eite, ning tema hauaküngas seisis alati leinalille-vanikutega kaetud.
Aga kui suvi mööda läks ja talv tuli ja jälle suvi oma teed läks, tõi isa uue ema koju, kes pidi armsale tütrekesele eideks ja talule tuluks olema.
Võõrasemal oli ka tütar, aga see ei olnud midagi isa tütrekese vastu, sest ta oli inetu näost ja paha palgest, laisk tööle ja maias magama, aga paha perele ja kuri koertele ning õel kasu-õele. Võõrasemale ei olnud see ilus, vaga ja virk tütreke sugugi meelt mööda, sest tema armastas oma enese inetut tütart. Mida enam teised virka neiukest kiitsid, seda suuremaks läks kasuema viha ja kadedus. Pahu sõnu ja sõimamist ei puudunud millalgi, ehk kasutütar küll päev-päevalt virgemaks ja ergemaks läks. Kuri kasuema hakkas viimaks selle peale mõtlema, kuidas ta virga ja vaga neiu võiks surmata. Tema kurjus ja kadedus läks ikka suuremaks.
Ühel päeval kutsus ema tütred oma juure ja ütles:
„Teie olete mõlemad virgad ja viledad lapsed. Täna tahan ma aga näha, kumb teist virgem ja viledam on. Jookske, lapsed, jõele ja tooge mulle vett! Kumb ennem veega koju jõuab, saab võileiba, kumb aga hiljem koju jõuab, selle panen kaelapidi kirstu kaane vahele!”
Kasuema tütar pahandas ja vingus: „Kust mina tema vastu saan! Tal on väledamad jalad ja virgemad käed, kiirem käik ja suurem samm!”
Ema aga sosistas talle kõrva: „Ära muretse, tütreke! Sul on aega küllalt! Kasu-õele annan sõela, sulle annan ämbri.”
Anti nüüd omale tütrele ämber ja kasusõsarale sõel.
Oma arvas: „Aega küllalt!” Võõras võttis sõela ja sammus nuttes ning kaevates jõele. Teel aga kuulis lindu puu otsas häälitsevat:
Savi sõela,
Savi sõela!
Piiga sai linnu pajatusest kohe aru, võttis jõe kaldast savi ja pani sõela põhja. Täitis nüüd sõela veega ja ruttas kodu poole. Laisk õde tuli alles kesk teed vastu.
Kasuema kiitis tütre tarkust ja kiirust, aga kuri nõu oli juba küps. Ta pajatas lahkesti tütrele: „Mine, virk tütreke, kirstule! Võta ise sealt võileiba!”
Aga niipea kui piiga oma pea ja käe kirstu pistis, lõi kuri ema kaane kinni ja kasutütar leidis varajase surma ilma isa nägemata.
Kuid ema tahtis oma tegu igapidi kinni katta ega viinud tütre surnukeha sellepärast ka kuhugi ära. Arvas: keegi võiks selle leida ja kuriteo kasuema peale ajada. Ta lõikas piigakese tükkideks ja keetis ära. Ütles: „Liha söödan isale!”
Tuli isa põllult koju ja kuri ema pani lihaliua lauale. Isa aga ei söö, vaid küsib:
Kelle need siledad sõrmekesed?
Võõrasema vastab:
Söö peale, söö!
Eile tapsin tallekese.
Isa aga vastab:
Ei söö, ei söö:
Oma lapse sõrmekesed!
Küsib jälle:
Kelle need luud-liikmekesed?
Võõrasema vastu:
Söö peale, söö!
Lamba luud-liikmekesed:
Eile tapsin tallekese.
Isa saab nüüd täiesti aru, et siin kuritöö tehtud, ja vastab:
Ei söö, ei söö!
Oma lapse sõrmekesed,
Oma lapse liikmekesed.
Kurb mees korjab kõik luukesed ja liikmekesed kokku ja seob rätikese sisse ning viib käsikivi-silma, et neid sealt kadunud ema kõrvale kalmu alla viia.
Kui ta teisel päeval aga rätiku lahti teeb, näeb ta ilma-imet: luukesed on end kokku kogunud, on palju peenemad ja ilusamad kui enne. Isa ei suuda neist lahkuda; paneb luukesed jälle kivisilma tagasi. Kui ta teisel päeval jälle rätiku lahti teeb, näeb ta veel suurema ime: luukestel on liha ümber ja sulekesi juba peale kasvanud. Mees jääb imeasja üle järele mõtlema; paneb rätiku jälle peale ja läheb ära. Kui ta aga kolmandal päeval rätiku üles tõstab, sünnib veel palju suurem ime: rätiku alt lendab kägu välja, võtab käsikivi kaela, istub ahju peale ja lendab sealt siis läbi lahtise akna talu katusele. Sealt kuuleb nüüd pererahvas käo kukkumist:
Tule välja, mu isake!
Tule välja, mu emake!
Tule välja, sõsar noori!
Isal′ annan kuldakübara,
Emal′ annan helmekorra,
Sõsarale suure sõle!
Käo häält kuuldes ehmatas võõrasema ära ja ütles isale: „Mine välja ja löö see paha lind maha!”
Isa aga teab tütrekese käo kuues olevat ega kuula kurja ema käsust midagi. Kägu kukub jälle endisi sõnu. Seal võtab võõrasema südame rindu ja läheb ahjuhargiga välja, sulistunnistaja suud sulgema.
Kägu ehmatab võõrasema nähes, tõuseb lendu ning käsikivi veereb võõrasema selga. Kuri ema hüüab kivi alt appi, aga iga kord, kui isa tahab appi rutata, vaob ta põlvini maa sisse. Ei saanud keegi kivi ligi minna ega võõrasema päästa. Sinna tema ka jäi, ja käsikivi sai talle haua kaaneks.
Kägu aga elab kui karske lind üksi metsas ja kardab praegugi veel koduõue tulla. Tema ei tee millalgi omale ise pesa, just nagu neiu, kel peret ega põldu ei ole. Juhtub ta siiski inimeste elumaja poole lendama, siis toob ta surmasõnumeid. On tal nokk kukkudes kodu poole, siis sureb mõni elajaloom ära; kui aga nokk väljapoole, siis viiakse pea mõni talu inimene surnuaiale.
