Natural speed please.
Paul Peeter päästab Mailille ja Ülase nõiamoori käest
Paul Peeter on Mailille ja Ülase onupoeg. Ta on natuke vanem kui Ülane ja natuke noorem kui Mailill. Paul Peeter elab linnas viiekorruselises majas.
Paul Peeter tuli maale Mailillele ja Ülasele külla. Tal oli seljakott kaasas. Paul Peetri seljakotis olid niisugused asjad: mõõk, draakonipusle, kampsun.
Paul Peeter pani kampsuni selga ja sidus mõõga vööle.
„Lähme nüüd metsa,” ütles Paul Peeter.
„Mis me metsas teeme?” küsis Mailill.
„Eks seal näe,” ütles Paul Peeter.
Lapsed läksid metsa.
„Miks sa mõõga kaasa võtsid?” päris Ülane Paul Peetrilt.
„Mõõgaga ma kaitsen teid,” ütles Paul Peeter.
„Kelle eest sa meid kaitsed?” uuris Mailill.
„Kui tuleb nõiamoor ja tahab teid ahju pista, siis ma löön tal mõõgaga pea otsast,” seletas Paul Peeter.
„Pole siin mingit nõiamoori,” ütles Ülane.
„Ei või iial teada,” ütles Paul Peeter.
Tüdrukud vaatasid kahtlustavalt ringi. Eestpoolt kostis krabinat. Kuuskede vahelt astuski välja salkus juustega nõiamoor, inimluudest korv käevangus.
„Ennäe, Mailill ja Ülane!” rõõmustas nõiamoor. „Teid ma olengi ammu otsinud. Täna teen ma teist endale maitsva prae.” Ja nõiamoor sirutas krõnksus sõrmed tüdrukute poole.
Mailill ja Ülane värisesid.
„Pea!” hüüdis Paul Peeter. „Enne tuleb sul minuga tegemist teha!” Paul Peeter hüppas vapralt nõiamoorile vastu ning lõi tal mõõgaga pea otsast.
Nõiamoor võttis pea üles, pani otsa tagasi ja jooksis häbiga metsa seeni korjama.
Paul Peeter pani mõõga jälle tuppe.
Lapsed kõndisid veel veidi ringi, sõid tee äärest jänesekapsaid ja läksid siis koju tagasi.
