Natural speed please.
Elle passipilt
Kass Elle tahtis minna Ameerikasse tädile külla. Tädi oli kutsunud juba mitu korda, ja lõpuks ometi oli Elle saanud kokku vajamineva reisiraha.
Enne reisi pidi Elle siiski passi muretsema. Passis pidi olema foto, niisiis pidi Elle minema fotograafi juurde. Kodus peegli ees keeras kass pead ja harjutas võluvaid naeratusi, et pilt ikka võimalikult ilus saaks.
„Istu otse!” käskis aga fotograaf. „Vaata otse kaamerasse!”
Elle plaksutas hämmeldunult ripsmeid.
„A-aga ma ei ole otse istumist harjutanud!” kurtis ta. „Otse eest paistavad mu põsed palju paksemad! Ja mu ilutriipe ei ole üldse näha! Vaata ise – (Elle keeras pead) nii on näha, nii ei ole näha!”
„Kahju küll,” ütles fotograaf käsi laiutades. „Mina ei saa midagi parata, sellised on uued määrused. Passipildil peab istuma otse ja nii, et kõrvad paistavad. Paksude põskede või ilutriipude kohta ei öelda midagi. Aga naeratada igatahes ei tohi!”
„Ei tohi naeratada!” ahastas Elle ja oli peaaegu nutma puhkemas.
„Ei tohi jah, no mis sa teed,” kurtis fotograaf. „Ja ega tegelikult nutta ka ei tohi. Nii et ole täitsa tavaliselt.”
Kass Elle istus mornilt taburetil, püüdis vaadata kaamerasse täitsa otse, tõsise näoga ja silmi pilgutamata.
Eriti ilus pilt sellest just ei saanud. Elle oli väga õnnetu, kui valmis passi nägi.
Passipildilt põrnitses vastu tusane kass, kes ei olnud üleüldse armsa, rõõmsa ja ilusa Elle nägu.
Lennujaama passiametnik vahtis mitu korda imestunult vaheldumisi Ellet ja passipilti.
„Sa oled ... ää ... päriselus ilusam,” arvas ta lõpuks. „Ega kõik ei olegi, jah, fotogeenilised.”
Siis andis ta passi Ellele tagasi ja soovis head reisi.
