Psst...

Hey, we’re working on a new feature to help improve your pronunciation. We are looking for some people to test this new feature once it is ready. Join our mailing list to get notified about early access, as well as to get the latest updates about RhinoSpike. Join the list

Estonian Audio Request

savedtoshred
823 Words / 0 Recordings / 0 Comments

Vend ja õde läksid marjule.

Jõudsid mõlemad marju noppides ikka sügavamasse ja sügavamasse metsa, kuni vastu tuli päris suur laas, paks ja pime mets. Leidsid viimaks kingukese ja istusid maha.

Õhtu oli seni kätte jõudnud ja lapsed hakkasid kartma ning nutma: „Kust me nüüd jälle koju saame! kust me koju saame! Hundid söövad meid ära, kui me ööseks siia jääme!”

Kui nad nüüd nii haledasti nutsid ja kaebasid, tuli vana hall mees metsast välja ja küsis lahkesti: „Mis te nutate, lapsed?”

„Ei mõista enam koju minna, kõht on tühi, hundid söövad meid ööse metsas ära!” kaebasid vend ja õde.

„Auml;rge nutke, lapsukesed! Vaadake, siin on väike teerada,” ütles lahke vanake, põõsa oksi lahus hoides, „minge seda mööda edasi, siis saate saiast majakese juure. Sööge sealt nii palju kui tahate. Kui keegi majast küsib: „Kes seal on?” siis vastake: „Tuul, tuul, marjaemake, tuul!”

Lapsed läksid kohe teele ja jõudsid ka, enne kui öö peale tuli, saiast majakese juure. Küll oli ilus majake!

Vend ja õde murdsid tüki tükikese järele ära ja sai oli nõnda magus kui mesileib.

„Kes seal on?” küsis hääl majast.

„Tuul, tuul, marjaemake, tuul!” vastas vend.

Lapsed sõid, kuni kõht täis sai, ning heitsid siis magama.

Teisel päeval sõid jälle.

Vend heitis magama, aga õekese kõht ei olnud veel täis, ta näpistas ikka veel saiatükikesi majakese küljest lahti ja sõi.

„Kes seal jälle on?” kärgatas hääl majakeses.

Õde ehmatas ära ja ütles kogemata: „Mina olen!” „Kelle mina sa oled!” tuli kärkides vana, kuri mees majakesest välja, rabas venna ja õe kinni ning viis majakesse.

Majake aga ei olnudki seest nii väike, nagu ta väljastpoolt oli; ei olnud ka seinad saiast, vaid päris palkidest ning toa nurgas oli suur ahi. Vend ja õde pandi suure kasti sisse. „Säh, vanamoor, nuuma nad mulle hästi rammusaks!” ütles kuri vanamees. „Nädala pärast tulen tagasi, siis prae nad ahjus ära!” Küll värisesid ja võbisesid lapsed, aga mis teha, ei pääsenud enam välja! Kastil oli tugev kaas peal ja augukesed, mis seina sees, ei olnud suuremad kui et aga parajalt sõrm sisse mahtus.

Nädala pärast tuli kuri vanamees koju ja ütles: „Poiss, pista sõrm läbi augu välja! Ma katsun, kas sa oled juba hästi rammus!”

Vend aga oli kaval ning pistis puupulgakese läbi augu välja.

Vanamees hammustas krapsti pulgakese otsast tüki ära ja ütles: „Ei kõlba veel, alles luine ja puine! Vanamoor, anna neile veel üks nädal hästi süüa! Siis katsume jälle, kas kõlbavad.”

Nädala pärast tuleb jälle vanamees kasti ette ja ütleb:

„Tüdruk, pista sõrm läbi augu välja! Ma katsun, kas sa juba rammus oled.”

Aga et vend sel korral just magas, sellepärast pistis rumaluke sõrme läbi augu välja, ning vana kuri mees hammustas sõrme otsast tüki ära. „Nüüd on head! Vanamoor, pane tuli ahju ja prae nad mulle õhtuks ära! Ma lähen ise seni natuke ilma vaatama.”

Nüüd olid vaesed lapsed kimbus. Kuulsid ise kõik, mis vanamees ütles, ning nägid ka veel läbi augu, kuidas vanamoor ahju küttis ja väikese raudvankrikese sisse tõi. Värisesid ja võbisesid nagu haava lehed. Vanamoor astus viimaks kasti juure ja ütles, kaant üles tõstes: „Tulge nüüd välja, lapsed! Ma soendan teid ahju ees.” Tulid ka vend ja õde välja.

„Istuge siia vankri peale ” ma veeretan teid ahju ette,” meelitas vanamoor.

Vend aga ütles: „Ei, meie ei mõista sinna istuda. Näita ometi ise!” Vanamoor näitas käega ja ütles: „Vaadake ” nii, nii: jalad siia, pea sinna!” Vend aga jälle: „Istu ometi ise peale, et me näeksime! Meie ei saa ju muidu aru!”

„Teie kapsapead,” pahandas vanamoor, „vaadake, nii istuge peale!” Ja istus vankrisse.

Niipea kui vanamoor vankris oli, lükkas vend vankri ühes mooriga ahju ja rabas ahju-ukse ruttu kinni panna.

Noh, nüüd oli lastel oma tuba, oma luba.

„Läheme aga nüüd ruttu teele, enne kui kuri vana tuleb!” ütles vend.

Panid siis teine teise pastla jalga: vend pani oma pastla päripidi, õde oma pastla tagurpidi. Võtsid majakese seinast veel saia ja ruttasid teele.

Ei kestnud kuigi kaua ” juba vanamees kodus.

Astub tuppa ” tuba moori haisu täis.

Nuusutab ja norsutab ninaga ja ütleb: „Mis see on?
Vanamoori moka haisu,
Vana Kärdu kärsa haisu!

Oh teie, üleannetud kutsikad! Küll ma teid kätte saan, ärge kartke, kassipojad!” ütles ta ja pani plagama.

Õde ja vend olid seni suure järve ääre jõudnud ning vend ütles:

„Küll vanamees tuleb meile pea järele; läheme eest ära kuuse otsa!” Läksid ka kuuse otsa. Õe hõbehelmekesed aga paistsid vette. Vanamees tuleb lõõtsutades nagu koer ja jääb järve ääre seisma.

„Mis lugu see on? Üks ühe jalaga inimene on ikka tulnud ja teine läinud!” Näeb viimaks õe hõbehelmeste läiget järves.

„Oh teie, kavalad kutsikad, lähevad vette varjule! Küll ma teid kätte saan!” Hakkab järve tühjaks jooma.

Tõmbab sõõmu, tõmbab teise ” juba järve ääred kuivad. Tõmbab sõõmu, tõmbab teise ” juba vesi kaob. Tõmbab sõõmu ja tõmbab teise ” patsti! läheb vanamees lõhki.

Nüüd tulid vend ja õde kuuse otsast maha, läksid saiast majakese juure tagasi, sõid ja võtsid kaasa, mis aga jaksasid, ja läksid siis koju.

Recordings

No Recordings yet

Comments

Overview

You can use our built-in RhinoRecorder to record from within your browser, or you may also use the form to upload an audio file for this Audio Request.

Don't have audio recording software? We recommend Audacity. It's free and easy to use.