Ühel laupäevasel õhtul nähti, et pärast vihtlejaid suur hunt sauna läks. Julgemad ruttasid sauna juure ning panid ukse ruttu kinni. Mõned ütlesid: „Teeme ukse lahti ja lööme ta maha!”
Teised ütlesid jälle: „Ei, laseme ta homseks jääda, saame siis näha, mis ta teeb!”
Jätsidki hundi sauna vangi.
Läksid teisel päeval hulgana sauna juure, tegid ukse lahti ning nägid nüüd suureks imestuseks, et hunt sauna laval istus ning sündinud last süles hoidis.
Aga enne kui keegi oleks selle peale mõtelnud, mis nüüd teha, oli hunt paari sammuga sauna lavalt maas ja uksest väljas – hüppas ikka jälle metsa poole. Talurahvas sai kohe aru, et see mitte õige hunt ei olnud, vaid üks äranõiutud naine, kes hundina pidi ümber jooksma.
Võtsid väeti lapsukese ning viisid koju. Kandsid siin tema eest hoolt nagu oma enese lapse eest.
Öösiti sündis aga imeline lugu. Iga kord enne keskööd tuli hunt talukambri akna alla ja kiunus seal kui koerakutsikas seni, kui laps talle läbi akna kätte anti.
Hunt võttis lapse õrnasti sülle ning imetas teda nagu hundikutsikakest, pani siis jälle murule maha ning kadus ära.
Talurahvas ei puutunud mitte hundisse, sest nad teadsid, ta oli inimene.
Nii läksid kaks aastat mööda.
Ühel päeval sõitis rikas proua uhkes tõllas talu õue ning nõudis lapsukest näha. Talurahvas aga ei usaldanud lapsukest mitte välja tuua, – arvas tema ema alles metsas olevat.
Nüüd rääkis proua neile ära, kuidas kuri nõid tema hundiks oli moondanud; kuidas ta saunas hundina lapse ilmale toonud ja kuidas ta nüüd nõia paelust pääsenud, sest et ta ühe heinalise käest juhtumise korral palukese leiba oli saanud.
Toodi laps välja ning proua rõõm ja heameel oli otsata suur. Ta kinkis talurahvale hulga kuld- ja hõberaha ning sõitis siis ära. Kuhu ta sõitis või kes ta oli, seda ei saanud keegi teada.
