Psst...

Do you want to get language learning tips and resources every week or two? Join our mailing list to receive new ways to improve your language learning in your inbox!

Join the list

Estonian Audio Request

savedtoshred
676 Words / 0 Recordings / 0 Comments

Elas naene; oli naesel hobusekene, oli tal hatakene. Läks ta kalu püüdma, püüdis kala: üks soomus kullane, tõine hõbedane, mis vilkus ja välkus. Viis ta kala koju, puhastas ilusasti, keetis ära, söi. Siis pesi katla puhtaks, andis hobusele seda vett juua, hatakene lakkus katla ära. Jäi hobune raskeks, jäi hatt, jäi tema ise ka. Sai temal kaks poega, neil üks hius kullane, tõine hõbedane; hobusel kaks täkutvarsa, hatal kaks kutsikast. Kõik kuus kasvavad nii, et ime näha.

Es lähegi palju aega, juba olivad pojad suured. „Mis me kodu istume; ajaäärt kaudu vedeleme!”

Võtsivad omad täkud ja koerad ühes, läksivad kuninga linna: üks sai kuninga juures tallipoisiks, tõine toapoisiks; oma kuld-ja hõbehiuksed olivad nad aga kalpagu alla ära peitnud.

Elasivad nad sääl, elasivad. Tuli kuningale käsk va meresaksa käest: „Too oma tütar ära mere äärde, tamme alla!”

Viidi tütar tamme alla, pandi kõhumees vahiks juurde.

Tallipoiss mõtleb: „See mul see õige hoidja oligi!” – paneb täku tõlla ette, võtab koerad ühes, köidab oma keramõega külje pääle ja sõidab ka tamme alla. Saab kuningatütre kinni, paneb tõlda oma juurde istuma. Pikkpois, kes kuningatütrele vahiks oli pandud, oli ära läinud üles tamme otsa.

Istuvad nad tõllas, ütleb tallipoiss: „Ma nii kauaks panen magama, kui meresaks tuleb.” „Annab tütrele naaskli ja vasara: „Otsi sa mu pääd; kui näed, et merest midagi kerkib, pane naaskel mulle pää pääle, anna vasaraga pihta; mul uni raske, ma muidu ei ärka.”

Tütar otsib tal pääd, võtab paruka ära, näeb üks hiuksekarv ikka kullane, tõine hõbedane. Lõikab enesele ka mõned ära, pistab põue.

Hakkas laene tõusma, meresaks tulema. Tütar paneb poisil naaskli pää külge, kardab lüüa: „Pärast tapan ta ära!”

Kui hakkab nutma, nutab nii, et silmavesi ju poisi palge pääle jookseb. Poiss ärkab üles: „Mis sa mu palge ära põletasid!”

„Ei ma ole põletanud, see mu silmavesi.”

Tuli järve-elläj, üheksmapääga. Tallipoiss ässitab koerad kallale, ise täkuga pääle, raiub ühe hoobiga kõik üheksa pääd maha. Kukk laulis, poiss paneb kuningatütre tamme alla tagasi, ise koju. Saanud tallipoiss ära läinud, tuleb pikkpoiss tamme ladvast maha, võtab kuningatütre, viib kuninga kätte: „Siin su tütar, mina ta päästsin!”

Saab talle suur au, kallid riided, kulda, hõbedat.

Elasivad nad, elasivad, tuleb järvesaksalt jälle käsk: „Saada oma tõine tütar mere äärde tamme alla!”

Saadeti tõine tütar, pandi jälle kõvamees vahiks juurde. „Kui hästi hoiad, saad naeseks enesele!”

Toapoiss ütleb: „Vaata mul hoidjat, las’ ma ise lähen.”

Paneb isanda magama, seab kõik korra pääle, siis täkk tõlla ette, koerad ühes, sõidab tamme alla. Paneb kuningatütre tõlda, annab naaskli, vasara, niisama kui tõine vend, ütleb: „Otsi mu pääd. Aga mul uni kõva, kui järvest kedagi tõuseb, siis pane naaskel mul pää pääle ja anna vasaraga pihta.”

Kuningatütar otsib, näeb: poisil üks hiuksekarv kullane, tõine hõbedane; võtab, lõikab enesele ka ja pistab põue.

Ju pööras laene, ju kerkis, ei raatsinud kuningatütar poissi lüüa, hakkab nutma, nutab, silmavesi voolab poisile palge pääle. Pois ärkab: „Vai, kuidas sa mul palge ära põletasid!”

„Ei ma ole põletanud, see mu silmavesi!”

Tuli meresaks, kahetõistkümnepääga. Poiss kallale täkuga, koertega, lööb korra mõõgaga: pääd maas; paneb kuningatütre tamme alla tagasi, ise koju.

Tuli hoidja tamme ladvast maha, võtab kuningatütre käe pääle, viib kuninga juurde: „Siin su tütar, ma ta meresaksa käest päästsin”.

Kuningas hakkab pulmi tegema, mis muud! Ega tal tarvis pole õlut teha, viina osta – need ju enne kõik valmis. Vaja kiriku sõita, ks’ondza manu laulatama. Enne istuvad noored paarid laua taha; istuvad, võtavad kuningatütred lõigatud hiuksed põuest, näitavad: üks hiuksekarv ikka hõbedane, tõine kullane, mis vilgub ja välgub. „Kellel niisugused hiuksed, need meie päästjad, need meie meesteks saavad, ei keegi muu!”

Aetakse kõik kokku, otsitakse, kel niisugused hiuksed: tallipoissi ja toapoissi ei kutsutudgi – mis neist saastapäädest ka kutsuda! Noh toodi ometi ka viimati. Kui võtsivad mehed parukad pääst, kui näitasivad: üks karv ikka kullane, tõine hõbedane, mis maja aga säras vasta.

Kui võtsivad omad täkud alla, koerad ühes, kui tulivad õue pääle – kuningal küll toredad hobused, ei nii toredaid pole nähtud veel! Aga siis peeti pulmad õigete päästjatega: Ja minagi s’ääl s’ei ja jei, a suuuhhe saa’ as, kõik iks üle huuli maha lät’s.

Recordings

No Recordings yet

Comments