Psst...

Do you want to get language learning tips and resources every week or two? Join our mailing list to receive new ways to improve your language learning in your inbox!

Join the list

Estonian Audio Request

savedtoshred
413 Words / 0 Recordings / 0 Comments

Üks mõisahärra sõitis külmal talvel iga neljapäeva öösi kottu ära ning tuli alles koidu eel tagasi.

Härra oli kõvasti ära keelanud, et keegi teda saatma ega vastu võtma ei pidanud tulema. Rakendas ise hobuse ning võttis tagasi tulles ka ise jälle lahti. Hobuse-riistu ega hobust ennast ei näidanud ta kellelegi; lubas selle ära tappa, kellel julgust oleks tema salatalli tungida. Talli võtit kandis ta päeval ihupõues, öösi aga hoidis ta teda voodis pea all.

Härra kutsar aga ei hoolinud sest keelust midagi, vaid tahtis salamahti kord näha, missugune hobune ja missugused sõiduriistad härral salatallis varjul on ja kuhu härra iga neljapäeva õhtul sõidab.

Läks nüüd julge mees ühel neljapäevasel õhtul aegsasti talli ja istus salaukse kõrvale pimedasse nurka.

Ei kestnud kuigi kaua, seal tuli härra ja tegi salatalli ukse lahti. Korraga läks suur tall valgeks, nagu oleks mitukümmend küünalt põlema süüdatud. Kutsar rusus end talli nurka kokku nagu siil, sest oleks härra teda silmanud, siis oleks temal lubatud palk oodata olnud.

Nüüd tõmbas härra saani välja; see läikis just kui sepapaja esine.

Seni kui aga härra hobuse järele läks, puges kutsar saani alla.

Rakendati nüüd hobune ruttu ette ning pandi saanile ja hobusele tekk peale, et imevalgus mitte mõisarahva silmi ei ulatuks.

Kutsar ronis tasakesi saani alt välja ja astus saani taha jalaste peale, kus teda õnneks härra ka ei silmanud.

Oli kõik korras, siis istus härra saani, ja hobu ja mees läksid edasi, et saani jalased ulusid – ikka põhja poole.

Paari tunni pärast silmas kutsar, et hobuse ja saani tekk olid kadunud ning hobu ja sõiduriist jälle kui tuli hiilgasid.

Nüüd nägi ka kutsar, kuidas kõigilt poolt härrasid ja prouasid niisamasuguste hobuste ja saanidega lähemale kihutas. See oli üks kohin ja kahin! Sõitjad traaveldasid üksteisest läbi ja mööda, nagu oleks olnud neil tuhandete rublade peale käed löödud või kõige suurem pulmasõit ees. Viimaks sai mees aru, et sõit pilvedest üle käis, mis nagu siledad järved sõitjate all läikisid.

Mõne aja pärast jäi sõitjaid vähemaks ja ikka vähemaks ning kutsari härra ütles naabrihärrale: „Vend, teised virmalised lahkuvad, läheme ka!”

Härra ja kutsar lendasid jälle kodu poole. Teisel päeval rääkis mõisarahvas, et nad eluilmas niisugust virmaliste vehklemist polnud näinud kui mineval ööl.

Kutsar aga pidas oma suu kinni ning ei rääkinud kellelegi oma öösisest reisist. Pärast olevat ta nähtud asja oma pojapojale vanas põlves ometi ära rääkinud, ning selle käest lagunenud see jutt laiali. Tänapäevani aga käivat veel mitmed inimesed virmalisteks, ning kui sa talveajal kanget virmaliste vehklemist näed, siis pidavat nad pulmapidu.

Recordings

No Recordings yet

Comments